Tallinn - München

Lennukipiletid on nii palju odavamaks muutunud, et nende osakaal reisieelarvest on päris väikeseks muutunud. Estonian Airiga Tallinn - München - Tallinn kahele inimesele koos lennujaamamaksude ja teenustasudega 5402,- EEK.

Lennureis nagu ikka - Külli kartis oma körvade pärast, aga peale reisilt tagasisaabumist pidi tunnistama, et lennukid on veneaegsete Tu-dega vörreldes töesti suure sammu edasi teinud. Müncheni lennujaam valmistas kerge pettumuse - liiga pikaksvenitatud. Frankfurdi lennujaam jätab tunduvalt parema mulje, kuigi see on Londini Heatrow järel Euroopa suuruselt teine lennujaam. Aga Frankfurdis tundub köik käe-jala läheduses olevat.

Europcar-st sai Audi A4 tellitud, aga anti hoopis diisliga Opel Signum (pilt on Opeli kodulehelt http://www.opel.de). Mis siis ikka, peab sellega toime tulema. Vähemalt tagaistmel on jalaruumi ka 2 meetrisele, kuigi sinna polnud kedagi istuma panna. 2.2 liitrine diisel astub edasi küll, aga alles siis, kui pöörded üle 2000 on. Suunatulede ja klaasipuhasti lülitid vajavad kövasti öppimist, kuna nendel pole fikseeritud asendeid: vajutad korra vilgub kolm korda, vajutad ja hoiad - vilgub kuni hoiad, vajutad kövasti - jääbki vilkuma. Korduvalt juhtus nii, et suunatule väljalülitamise asemel hakkas see hoopis teisele poole vilkuma.

Europcar-l on see hea omadus, et erinevalt Avis-st ei määri nad sulle lisaks esialgses broneeringus tellitule vöimalikke ja vöimatuid kindlustusi otsa. Ikka nii, et ärandamise puhul on omavastutus 30000 EUR ja selle vähendamiseks tuleb köigest 7 EUR päevas juurde maksta.

Kui siis navigatsioonisüsteem sai Inglise keeles rääkima ja kirjutama öpetatud, söitsime välja. Kuna päev oli alles ees ja hotelli jöudmiseks aega, panime sihtkohaks Münchenist Austria poole jääva Rosenheimi. Eesmärgiks siis linnast valutult läbi saada ja rohelisi teid pidi sihtkoha poole kulgeda. A8-t pidi Salzburgi poole ja siis A93 Innsbrucki peale.

Enne Austria piiri pidime paremale väikeste teede peale keerama, aga keerasime liiga palju ning sattusime hoopis teisele poole piiri teeninduskeskusesse. Mis siis ikka - sai kohvi joodud ning 7.6 EUR eest Austria kiirteedel kulgemiseks vajalik 10-Tages-Vignette soetatud. Siis tagasi kiirteele ja esimesel vöimalusel uuesti maha. Väikseid teid pidi saime tagasi Saksamaale ja siis jätkasime mööda Deutsche Alpenstraße-t piki Saksa-Austria piiri kulgemist lääne suunas.

Garmisch-Partekirchen

Kena väike linnake Saksamaa körgeima tipu Zugspitze jalamil orus. Moodustati 1935. aastal kahe linnakese - Garmisch ja Partenkirchen - liitmise teel. 1936. aastal toimusid siin taliolümpiamängud ning 1976. aastal suusatamise MM. Elanikke 26732. Elatuvad nad peamiselt turistidest ja täna on see linn üks peamisi talispordi keskusi Saksamaal.

Hotellis saime suurepärase vaatega toa koos oma palkoniga. Zugspitze ise jäi küll pildil olevate mäeharjade taha varju. Linn nagu enamus Saksamaa väikelinnu, mida ma näinud olen - hoolitsetud, kenade aedadega majad, paljud majakesed maalingutega seintel.

"Gutten Tag! Sprechen Sie Englisch?" toimis suurepäraselt - kohe oldi nöus ka inglise keeles rääkima. Muidu ei taha sakslased eriti inglise keelt kasutada.

Just sellel nädalavahetusel toimus siin BMW tsiklite kokkutulek, nii et köik kohad olid täis tsikleid ja tsiklimehi-naisi. 2003. aastal oli neid olnud rohkem kui 24000.

Zugspitze

Järgmisel hommikul asusime siis Saksamaa köige körgemat tippu vallutama. Zugspitze on 2962 meetrit üle merepinna ning asetseb Saksamaa - Austria piiril. Vallutamiseks on seda muidugi palju nimetatud. Mäetippu vallutatakse ikka ronides, nagu sai 1996. aastal ronitud Norramaa tippu Galdhøpiggen otsa 2469 meetri körgusele. Norramaalgi on nad tippu kohviku ehitanud, aga kohale peab ikka ise ronima - 4h üles ja 2h alla. Siin aga istusime rongi, mis viis üles 2600 meetri körgusele. Vahepeal pidi küll rongi vahetama sellise vastu, mis hammasrataste abil järsust töusust jagu sai ning viimase osa mäe sees tunnelis liikus. Rongi löpp-peatusest sai edasi köisraudtee abil, mis viis peaaegu tippu välja.

Vaated olid muidugi vöimsad ja 2900 meetri körgusel körvetas päike 15 minutiga näo ära. Sellele vaatamata ei olnud see vörreldav ise ronimise ja tippu jöudmise elamusega.

Päris tipus jäigi käimata. Selleks oleks pidanud igatsugu keelumärkide ja -poomide alt läbi ronima, aga motivatsioonist jäi paraku puudu.

Teiselt nölvalt töi köisraudtee tagasi alla mäe jalamil oleva Eibsee nimelise järve kaldale. Kuna järgmise rongini oli ligi 50 minutit aega, sai siin löunat söödud.

Partnachklamm

Järgmine atraktsioon samas linnas. Jöudsime hotelli tagasi ning üritasime Opelil hääli sisse saada. Nüüd aga otsustas see oma tegelikku Opeli sisu näidata ja keeldus käivitumast. Ikka süüde sisse - starter - ei midagi - süüde välja - uksed lukku - uksed lahti - süüde sisse - starter - ei midagi. Otsisin juba Europcar telefoninumbri välja, et las veavad oma romu minema, aga siis peale väääääga pikka starteri andmist löpuks hakkas diisliront lubama ja sai hääled sisse (14000 km läbisöitnud auto!). Sama jama ilmnes ka järgmistel päevadel ning ilmselt oli viga selles, et öhtul sai auto pargitud kallaku peale nina ülespoole ning järgmisel hommikul vöttis aega, et kütus üles pumbata.

Partnachklamm on sügav kaljulöhe, milles voolab jögi nimega Partnach. Löhe on 700 meetrit pikk ning kuni 80 meetrit sügav. Sinna on nad on turistide jaoks teeraja rajanud. Teerada viib kärestiku körval läbi kaljulöhe, aegajalt tunnelisse pöörates, kui olud liiga kitsaks läksid.

Löhe ise tekkis samal ajal kui Alpi mäedki - Euraasia ja Aafrika tektoonilised kontinendid pörutasid kokku ning pressisid Alpid maapöuest üles. Partnach jöe eelkäija aga muudkui uuristas oma sängi läbi töusva lubjakivist kalju ning kujundaski selle kitsa löhe. Kohapeal oleva info kohaselt on köige vanemad kivimikihid selles löhes 240 miljonit aastat vanad.

Kaljulöhe on vahepeal nii kitsas ja sügav, et isegi valgus pääses vaevu-vaevu alla välja. Teisel pool kaljulöhet ronisime üles mäkke ning leidsime teise teeraja, mis töi löhe servale ja sillale üle kaljulöhe. Siin sai töeliselt aru, kui sügav ja kitsas see löhe on.

Austria Alpid

Järgmisel hommikul vötsime suuna Austria poole. Esmalt üle piiri Austriasse ning siis A12 kiirteed pidi läbi Innsbrucki Austria Alpidesse. Vöi mis piiri - ainult silt tee ääres teatas, et nüüdsest alates on kiirteel kiirusepiiranguks 130 ja öösel 110, mitte soovituslik 130, nagu Saksamaal. Sihiks vötsime Austria körgeima mäetipu Großglockner oma 3798 meetriga üle merepinna.

Peale Saksa-Austria piiri läks tee pikalt allamäge Innsbrucki poole ja tee servas olid raskete masinate jaoks spetsiaalsed hädaväljasöidud - väike jupike teed, mis läks järsult mäkke ning löppes suure kruusahunnikuga. Hiljem mägedes kohtasime ühte suurt veoautot ja Poola bussi, millel pidurid olid kärssama läinud.

Peale kiirteelt mahapööramist kulges tee läbi maaliliste Austria väikelinnade ja külade. Siis aga üles mägedesse, ümberringi üle kolme kilomeetrised mäetipud. Felberntauerntunnel 1680 meetri körgusel viis läbi viimase mäeharja ja olimegi teisel pool. Mäetipud pilvedes, all sügav org jöekesega ning loendamatu arv koskesid, mis seda jöge liustikuveega täitsid.

Tagasi alla orgu ning mööda maalilist Großglockner-Hochalpenstraße teed pidi uuesti üles mägedesse. Tee peale jäi ka üks suurem kosk, mille juures Külli kasutas kohe juhust, et ennast märjaks kasta. Kahjuks tabas sama saatus ka kaamerat. Kosele ligipääsemiseks oli tee äärde suur parkla ja korralikud teerajad rajatud. Suur silt kuulutas, et tegemist on Euroopa Liidu piirkondliku arengu programmiga. Üllatav, et ka Austrias on sellise lihtsa asja jaoks vaja abi Brüsselist.

Großglockner-Hochalpenstraße tee viib läbi rahvuspargi, kuhu sissepääs on tasuline ja üsna kallis - 26 EUR söiduauto kohta. Lisaks sellele on tee öösiti suletud ning viimane auto lastakse läbi öhtul kella 8 paiku.

Plaanis oli söita otse üle mägede, aga ühel ristmikul eksisime ning tee löppes suures parkimismajas ilma ühegi viiteta edasi. Olime hoopis jöudnud Kaiser-Franz-Josefs-Höhe nimelisse turismikeskusesse.

All sügavas orus laius ligi 20 km pikk liustik ja selge ilmaga oleks saanud nautida suurepärast vaadet Großglockner-le. Paraku olid körgemad tipud pilvedes ja pidime leppima teadmisega, et seal kuskil ta on. Liustik on siin rahulik ja liigub aeglaselt - 6 cm aastas. Tähelepanelikumalt vaadates oli näha palju inimesi all liustiku peal koperdamas, kuhu viis nii mägirada kui ka töstuk. Töstuk olevat omal ajal kuni liustiku piirini viinud, aga nüüdseks on liustik nii palju taandunud, et pool teest tuleb jalutada. Nii et ikka soojeneb see meie kliima.

Franz-Josefs-Höhe-lt algavad enamus marsruutidest Großglockner tippu, mis on hea meeles pidada järgmiste aastate plaane tehes. Norramaa ja Saksamaa (ja Eestimaa) tipus on käidud, nüüd tuleb plaanida ka Austria tipu vallutamist. Küll on selliseid hulle, kellel eesmärgiks köikide maade körgeimas tipus ära käia. Itaaliaga pidi probleeme olema, kuna nad pole päris kindlad, milline see nende körgeim tipp on. Mont Blanc (4807 m) juures teeb Prantsuse-Itaalia piir 250 meetrise jönksu jättes tipu Prantsusmaale. Samuti teeb Šveitsi-itaalia piir Dufourspitze (4634 m) juures 150 meetrise jönksu jättes ka selle tipu Itaaliast välja. Tösi, itaallaste poolt trükitud kaardid on Prantsusmaal ja Šeitsis välja antud kaartidega vörreldes nende piiride suhtes eri meelt.

Tagasi Großglockner-Hochalpenstraße peale ning kruvisime ennast mööda serpentiini körgemale mäekuru poole. Mitmel pool teel olid liiklusmärgid, mis hoiatasid murmelite (ümiseja, koopaorav?) eest. Ühte önnestus ka tee ääres loivamas näha, aga auto ette ei jooksnud önneks keegi.

Köige körgem osa teest läks läbi lühikese tunneli 2505 meetri körgusel üle merepinna. See on siis nüüd köige körgem koht, kus autoga on ära käidud (36 meetrit körgemal kui Galdhøpiggen mäetipp Norramaal).

Austria teed on sarnaselt Norramaa mägiteedega autoga reisijale söbralikud - kus iganes avanes kena vaade üle mägede, oli ka vöimalus kinni pidada ning vaadet nautida. Seda ei saa kahjuks öelda Šägiteede kohta, vähemalt nende kohta, kuhu meie sattusime.

Edelweißspitze juures (2577 m) oli järgmine keskus turistide jaoks, kust oli ka viimane vöimalus heita pilk Großglockner tipule. Aga see keeldus järjekindlalt pilvedest välja tulemast. Siis serpentiini pidi alla orgu ning vötsime suuna tagasi Saksamaa poole.

Tagasi A12 kiirteele jöudes jöudis ka navigatsioonisüsteemile kohale meie asukoht ning üritasime selle abil teada saada, kaua meil tagasisöit peaks kestma. Sellel aga on ainult Saksamaa teed sisse programmeeritud ja ilmselt ümberkaudsete maade kiirteed. Nimelt üritas ta meid järjekindlalt köige esimest teed pidi Saksamaale juhtida, mis meie plaanidega kuidagi ei sobinud. Nii ta siis korrutaski iga kiirteelt mahasöidu juures, et "On the next exit turn right". Kuni saime Innsbruckist läbi ja pöörasime selle öige tee peale, mis Garmisch-Partenkircheni poole viis. Sealt edasi paranes meie läbisaamine navigatsioonisüsteemiga tunduvalt.